pühapäev, 30. aprill 2017

Nimepanek, Titevarbad e. Varrud


Hakkasin peale Mona sündi mõtlema ,et kui ei ole ristitud siis ei saa olla ristiema, et kes siis on? Paganaema? Ei kõla nagu tuttavalt... aga eestlane on ju pagan....ju on ikka mingi nimi ka olemas selleks puhuks..
Tuhnisin veidi netis ja leidsin nimetuse varruema ja varruisa

Varrud


Kui nimi on kord leitud, tuleb see ka lapsele kohaselt anda. Esivanemad on pidanud nimepanekupyha ehk varrusid väga oluliseks. Sel ajal toimuv mõjutab lapse kogu elukäiku, tema tervist, tarkust, töökust, viljakust ja jõukust. Erinevate tavatoimingutega luuakse varrudel lapsele vajalik kaitse ja eluõnn.
Lapse nime ei tohi enne andmist valjusti öelda, et selle vägi ei kahaneks. Varrudele kutsutakse hõimlased ja sõbrad. Mida suurem, rikkalikum ja rõõmsam on varrupidu, seda toredam elu lapsel tuleb. Varrulaual peab kogu peo jooksul muude roogade kõrval seisma leib, sool ja õlu.
Poisslapsele kutsutakse kaks varruisa ja yks varruema, tydrukule vastupidi. Kutsest ei või ilma mõjuva põhjuseta keelduda, sest see tooks keeldujale halba õnne. Varruvanemad saavad lapse tagavaravanemateks ning on kohustatud vajaduse korral lapse enda hoolde võtma. Vaderid ei või olla lähisugulased ega yksikvanemad. Samuti ei või nad hiljem abielluda, sest yhe lapse varruvanemaks olemine muudab vaderid sugulasteks.
Arvatakse, et sõna varrud, samuti nn titevarvaste katsumine on pärit sõnast varvad (oksad). Vanema tava kohaselt on ema läinud titega allikale või sauna, öelnud talle nime, mananud eluks vajalikud soovid ning pritsinud lepaokstega õnnistavat vett lapsele. Vee õnnistav pritsimine ja kastmine on iidne loodusrahvaste taig, mille on oma pyhade toimingute hulka võtnud ka noored maailmausundid.
Iga lapsevanem soovib, et ta järeltulija elu kulgeks meeldivalt, et tal jaguks tervist, rõõmu, armastust, tarkust, head kuulsust, sõpru, edu ja vara. Miks mitte hoolitseda selle eest ka esivanemate tavade vaimus?
Meie omamaine nimetava on põline, tähenduslik, vaimselt sygav ja väärikas. See on osa meie vaimsest kultuuripärandist ning loob tunnetusliku sideme oma keele, maa, esivanemate ja loodusega. Vaid oma nimetava tundes ja mõistes on lapsevanemal võimalik kaaluda selle järgimist.

allikas/maavald